mina, minu ja meie

neljapäev, 1. juuni 2017

KOOL JA STRESS?

Mõtlesin kirjutada täiesti ausalt (ilma ilustamata) sellisel põneval teemal, millest olen tahtnud kirjutada viimased hmmm… paar aastat. Usun, et paljud on sellega kursis ja tuttavad nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, mistõttu on päris tore enda mõtteid avaldada ja natuke südamelt raskust kergendada.  

Magistrisse tulles teadsin, et see ei saa olema nii kerge kui baka. Mõtteviis "tee nii vähe, kui võimalik ja nii palju, kui vajalik" enam ei toiminud. Isegi, kui see alguses plaanis oli, hakkas südametunnistus piinama. Samuti on meid vähem ning hoiame kuidagi rohkem kokku – fbis on grupp ja jagame materjale ning aitame üksteisel õppida. Seetõttu on iga semester justkui võitlus iseendaga – anda endast maksimaalne ning püstitada aina kõrgemaid eesmärke.

Mis siin salata, kool on vabatahtlik (seda sisendatakse meile juba 10ndast klassist!) ning keegi ei sunni mind magistris olema. Puhtalt vaba tahe ja õhk-õrn motivatsioon. Vaatamata raskustele olen ma nimekirjas ja üritan ka järgmise, mis on ka ühtlasti viimane aasta, vastu pidada. Kui ma juba midagi eesmärgiks võtan, siis tahan selle lõpuni ära teha, läbi higi, vere ja pisarate.

Usun, et paljud tudengid on kokku puutunud stressiga, mis avaldub igaühel erinevalt. Mistõttu räägingi selles postituses ainult endast. Kui mulle õigesti meenub, siis bakas ma väga ei kartnud ja kõik tuli kuidagi iseenesest. Õhtul veidi lugesin ja järgmine päev sai eksam tehtud. Võib-olla saigi kõik alguse baka lõpust ja lõpueksamist. Võtsin täpselt üks kuu enne eksamit õppepuhkust, et kolme aasta tarkus veelkord läbi töötada ja õppida. Mäletan, et oli meeletu hirm ja miljon küsimust “kas saan läbi”, “mis juhtub, kui ei saa läbi”, “kas keegi on varem läbi kukkunud”, “mis saab, kui ma kõige halvema tulemuse saan”, “kas see eksam on üldse mõttekas” jne jne. Igaljuhul meeeeletu hirm. Jõudis kätte eksamipäev, hommikul oli halb olla ja kõhus keeras, kuid kohale jõudes sisendasin endale, et ma olen ju õppinud ja nüüd jääb üle ainult kirjutada. Eksamipaberid laual ja ma lihtsalt kirjutasin. Ma ei jõudnud isegi mõelda, et äkki ma ei oska järgmist küsimust. Nii see eksam tehtud saigi. Tulemust teada saades karjusin omal hääle ära, sest olin niivõrd õnnelik – mina ja eksam tehtud ja kool läbi ja baka kraad käes?!?!. Ja siis jõudis mulle see kõik kohale – meeletu pingelangus ja kohene migreen. Leppisin peavalu ja iiveldusega ning läksin õhtul pidutsema veel mõttega, et suvel leian erialase töö ja ei pea enam kunagi kooliuksest sisse astuma. Eksisin ja eksisin rängalt, sügisel istusin nagu viieline koolipingis.

Sügissemester oli kuidagi aeglase tempoga ja kõik tundus põnev ning uus. Mõned kuud ma nautisin seda, kuid siis jõudis kätte talv ja sess… ja stress.

Ma tundsin reaalselt, kuidas ma olen maailma kõige mõttetum inimene, et kuidas ma ei tea ensüümidest, rasvhapetest ja signaalidest, mõõtesüsteemidest ja miks keegi mind aidata ei saa. Kõik tundus ebavõrdne ja oli hetki kui ma tahtsin alla vanduda. Kuid siis oli midagi, mis mind vee peal hoidis – uus ja põnev töökoht. Erialane ning saan tegeleda oma magistri lõputööga. Uuh, kaks ühe hoobiga (tegelikult kolm, sest saan siin oma praktika ka ära teha). Tuletasin endale iga päev meelde, et mul on, mille nimel püüelda. Ja tööl käimine ei olnud minu jaoks kohustus, pigem leevendus koolist. Kui tahan töötada siin, pean ka õppima. Sügissemester sai läbi, väike paus jaanuaris ja uue hooga edasi kevadesse. Ja jälle PAUHH… Eksamid, arvestused, praktikumid, igaljuhul kõik korraga.

Oli päevi, kui ma reaalselt nutsin hommikust õhtuni. Absoluutselt kõik ajas nutma – hea, halb, raske, kerge. Miks? Lihtsalt emotsionaalne tasakaal oli niivõrd paigast ära. Ma tahtsin nautida elu, aga mulle vaatasid vastu õpikud ning kole ja räämas korter. Juba koolist koju tulles tundsin ennast rusutuna. Samuti oli hetki, kui oleks tahtnud rongi või massiivse reka alla jääda. Lihtsalt selleks, et järjekordselt põgeneda vastutuse eest. Tundsin ennast nii halvasti igal ajahetkel. Olukorda ei teinud ka kergemaks enesetunne, sest kord kadus söögiisu, siis jälle oleks tahtnud šokolaadi näost sisse ajada, kuid siis jälle polnud isu mitte millegi vastu. Igaljuhul, kõik tundus mõttetu ja enda elu kuskil kauges galaktikas.

Samuti tundsin stressi jälgi ka enda käitumises, välimuses ja tegudes. Mul puudus motivatsioon ennast ilusana hoida (kui võib seda nii öelda), ma panin selga täiesti esimesed ettejuhtuvad riided. Ma isegi ei vaadanud, kas need sobivad üksteisega kokku või üldsegi, kuidas need mu seljas välja näevad. Ma vist unustasin ära, et mu kummutis eksisteerib meik. Mul langes meeletult juukseid välja ning kõik juukseotsad olid katki ja takkus. Ja mis kõige kurvem, ma pöörasin selja toidu tegemisele. Ma ei suuda kunagi stressiseisundis süüa teha. See lihtsalt ei tule nii nagu ma tahan ning kõik tundub kurnav. Ma suutsin vihastada ka selle peale, kui riis kees liiga pehmeks või vastupidi, jäi veidi kõvem. Mind ajas füüsiliselt närvi idee, et ma pean kohe peale ärkamist endale süüa tegema. Ma tundsin ennast väsinuna, kui pidin midagi mäluma.



Kuna ma otsustasin inimeseks jääda, siis mõtlesin välja enda jaoks need asjad, mis mind rõõmustasid, ja üldsegi, jätsin enda kõrvale inimesed, kes mulle tuge pakkusid… Ma tundsin, et ei taha enda kõrvale inimesi, kes mind veel rohkem survestavad kooli pooleli jätma.

Selleks, et veidi leevendust tunda ja kasvõi iga päev tunnikene millegi muuga tegeleda, hakkasime korterit remontima. Sain mõtetes eemale koolist ja kodu muutus jälle helgemaks ja nauditavamaks. Kallis mees toetas mind ja sai aru, et vajan hetkelist põgenemisteed. Kusjuures enda teisele poolele olengi ääretult tänulik. Ta oskas õigel ajal toetada ja jällegi õigel ajal eemal olla. Ma reaalselt olin sunnitud teda üks nädalavahetus kodust välja viskama, et saaksin õppida ilma segavate faktoriteta (ärge muretsege, ma teda tänavale ei visanud, sest meil on õnneks kaks kodu). Samuti oli ta tol hetkel rohkem pere”naine”, kui mina viimase kahe kuu jooksul kokku – tegi süüa, pesi pesu, puhastas korterit, tegeles koeraga jne. Ma lihtsalt ei tea, mida ilma temata oleks teinud. Ja ta teadis alati, kuidas mu tuju tõsta – kinder surprise’iga! Kui meil mõlemal oli kiire, siis üksteise säästmiseks tellisime toitu koju või käisime välja söömas. Lihtsalt sellepärast, et säästa aega ja närve. Kuid nüüd, kui kool on läbi, ma lausa naudin retseptide välja mõtlemist ja kodus nokitsemist 😊.

See võib tunduda totter, aga olen endale mõelnud laused, mis mind toetavad ja kingivad enesekindlust. Enne igat eksamit, justkui rituaalina, lähen peegli ette ja kordan kolm korda kõva häälega neid laused: “MA OLEN TUBLI JA SAAN HAKKAMA, MA OLEN SELLEKS ÕPPINUD JA VALMISTUNUD. MA TAHAN JA MA SAAN SELLE EKSAMI TEHTUD!”. Kui mõnda lauset mitu korda valjult välja öelda, hakkad seda uskuma ja see aitab! Tuleb lihtsalt sisendada endale, et oled tubli. Peale igat, sooritatud eksamit, hakkasin ennast kiitma: “Anette, sa oled tubli ja said hakkama!”. Jehhuuu! Mõtlesin endamisi, et peangi saama kõik eksamid nii tehtud.

Samuti leidsin endale viisi, kuidas enne või peale eksamit ennast motiveerida. Ma hakkasin endale välja tegema. See ei olnud suur ega kallis, vaid lihtsalt emotsionaalse tähendusega. Mõnikord ostsin endale pisikese koogitüki, teinekord jõin kohvikus kõige paremat kohvi ja mis seal salata, olen ostnud koju ka Iiittala nõusid. Kõik lihtsalt selleks, et tutvustada oma organismile õnnetunnet.

Nüüd ma olen lihtsalt tänulik, et esimene aasta magistrantuuris on läbi ja algab suvi. Seekord ma võtan suve täie tõsidusega ning üritan teha kõike, mis mulle meeldib ja käia kõikjal, kus võimalik.
Keda ma petan..
Aitäh!


Oleksin ääretult tänulik, kui ka teie räägiksite antud teemal kaasa 😊

2 kommentaari :

  1. Offtopic, aga soovitan fonti suurendada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh tagasiside eest 😊! Tegin uue postituse suurema fondiga 😊

      Kustuta

Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi