mina, minu ja meie

esmaspäev, 5. september 2016

HELLO...


Uskumatu on mõelda, et alustan juba kolmandat või siiski neljandat korda kooliteed. Olen lõpetanud muusikakooli, keskkooli ja ülikooli ning nüüd on mul avanenud suur-suur võimalus õppida ja areneda edasi. Alles ma rõõmustasin, et sain oma elu tagasi, kuid suvi läks linnutiivul ja ma pole siiamaani aru saanud, et mul on tehnikateaduse bakalaureuse kraad. Mistõttu edasi õppimine tundub kuidagi loogiline jätk - olen ju harjunud õppima, tuupima ning elama viimased viisteist aastat õppides...


Selle aasta kevadel lõpetasin EMÜ toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia eriala. Ülikooli lõpetamine on olnud minu jaoks elu kõige raskemaid väljakutseid (materjali kogus oli piiramatu), kuid ka kõige põnevamaid. Olen terve elu armastanud ja austanud toitu ning tundud huvi tehnoloogia vastu - kuidas tehtud? millest tehtud? kus tehtud? millega tehtud jne? Kolme aasta jooksul sain vastused oma küsimustele umbes 80% ulatuses. Ju ka sellest tekkis vajadus minna magistrisse edasi. Seda eriala tasub õppima minna, kui sul on 100%line soov siduda ennast toidumaailmaga, sest muidu on kõik mõttetu/igav. Tunnistan, et ainult 50% ainetest tekitasid minus huvi ja tundsin ennast harituna. Ülejäänud 50% läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja - natuke halb õppekava, kuid see-eest lihtne.

Loodan, et need kaks aastat magistrantuuris on viimased mu haridusteel, sest rohkem lihtsalt ei jaksa. Tunnen, et vajan midagi stabiilsemat - kindel töökoht, stabiilne sissetulek ning aeg enda ja pere jaoks. Hetkel tunnen nii füüsiliselt kui vaimselt, kuidas nädalas oleks vaja ühte päeva lihtsalt iseendale. Tahaks tegeleda mõttetööga, lugeda raamatuid, kududa (!!!), võib-olla ka õmmelda, teha trenni jnejne. Ja mis peamine - blogida! Hetkel lihtsalt napib aega ja selle ajagi napsan uneajast. Loodan, et üks päev, see luksus tuleb. Kui aus olla, siis jätkan oma õpinguid vaid sellepärast, et ma ei leidnud endale sobivat erialast töökohta ning saan kuni 24-eluaastani toitjakaotuspensioni. Ma vist isegi ei kujuta ette, et kunagi saab nii elada, et ei pea koolis käima (hihi).

Täna oli esimene koolipäev, st. esimene päev, kus pidi oma ajusid kasutama, võtma välja vihikud ja pastakad. Alguses arvasin, et päev on kurnav, sest õppima väga ei kutsunud. Ja oh üllatust.. Mida rohkem päev edasi läks, seda paremini ma ennast tundsin, nagu oleks alustanud millegi uue ja põnevaga. Väljas paistis päike, mõtted liikusid juba lõputöö juures ning ma oleks sisemiselt justkui õitsenud, vaatata sellele, et väljas muudab loodus värve (väga deep lause). Aga ausalt, ma olin nii õnnelik! Muudkui mõtlesin häid ja põnevaid mõtteid..

Hetkel võitlen unega, et postitus ikka lõpetada. Homme tahaks veidi ehituspoodides tuulata, et ideesid koguda ja mõned projektid lõpetada.


Ilusat sügise algust!

1 kommentaar :

  1. Väga põnev lugemine :) Kirjutamisstiil meeldis eriti. Ootan juba järgmist postitust :)

    VastaKustuta

Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi