mina, minu ja meie

esmaspäev, 15. juuni 2015

Varjupaigast välja

Seda postitust ei taha kindlasti alustada kurva looga, aga paratamatult tuleb teha mingisugune sissejuhatus. Teisisõnu, miks sai ühel päeval otsustatud, et nüüd on perre uut koera vaja ja milliseid otsuseid me selle jaoks vastu võtsime. Ütlen kohe alguses ära, et pere all mõtlen Magnuse pere. 

Kahjuks oli oktoober meie peres väga must, lahkusid nii Dora kui ka Magnuse vanemate koer Askur ja mõlemad veel nädalase vahega ja väga traagiliselt. Kui Dora võttis endaga kaasa haigus, siis Askuri lahkumine veel õõvastavam. Kurb on sellele siiani mõelda, aga Askurile tuli kallale segane naabri koer ja nendest haavadest ta enam ei paranenud. Kusjuures Magnuse vanematel on kogu aeg olnud korraga mitu koera. Ja nii kuuluski perekonda veel šnautser Patja, kes lahkus kevadel oma kõrge vanuse tõttu. 

Patjast tahakski rohkem rääkida. Nimelt tuli tema ise meie juurde, jalutas ühel päeval keset teed ja oli mõtetes täitsa kadunud, väikseke ei teadnud enam, kus on tema kodu. Panime küll kuulutused igale poole, kuid omanikku välja ei ilmunud. Mis seal ikka, kiindumise tõttu ei olnud enam südant teda kuskile viia (varjupaika). Nii jäi Patja meie juurde ja suureks üllatuseks helistas ühel päeval üks proua, kes ütles, et tema on koera omanik ja looma enam tagasi ei taha, sest on vana ja ei jaksa koera eest hoolitseda, ütles veel Patja tegeliku nime ja et kuts on 13-aastane ja vanasti oli näitusekoer. Nii elaski Patja meie juures veel uhkelt paar aastat. 

Paar kuud oli Magnuse vanemate kodu täitsa koerata, aga majapidamine on suur ja aed veel suurem - kindluse mõttes oli kiiresti koera vaja. Alguses oli neil kindel soov võtta tõukoer ning valikusse jäi jällegi bernhardiin ja nii saigi käia pesakondi vaatamas. Muidugi teadsime tõukoera hinda, korralik koer maksab veidi alla 1000 €, kuid siis hakkasid tekkima küsimused ja tekkis kahtlus - MILLEKS? Möödus nädal või paar ja taipasime, et on ju koeri, kes tegelikult tahaksid poole rohkem päris enda koju, kui need kutsikad. Justnimelt - me otsustasime adopteerida koera varjupaigast. Juhhei, otsus tehtud!

Nii me seadsimegi sammud Tartu Koduta Loomade Varjupaika. Ja nii Ta seal kuudi juures kepsles, keskmise suurusega, musta värvi ja valgete sokkide ja põllega koerake, kes oli lühikese keti otsas, kurbade ja küsivate silmadega. Minu suureks üllatuseks tekkis meil koeraga side automaatselt. Ühest paist sai meeletu kiindumus, usaldus ja austus. Meil vedas väga, sest Stellal oli juba steriliseerimise aeg kirjas ja täpselt õigeks ajaks sai ta välja. Ja see päev saabus, ma täitsin oma elu esimesed adopteerimispaberid! 

Autosõitu alguses natuke kartsime, kuid see möödus väga hästi. Muidugi oli koer närvis ja murelik, kõik see on arusaadav, veidi lõõtsutamist ja ilastamist käib ju asja juurde. Autos tekkis juba tunne, et nüüd Stella teab, et saab koju. Nali naljaks, aga kui varjupaigas sõi ta kõike, siis nii kui ta käpad autot puudutasid, algas teatud toidu eelistamine teisele. Ütleme nii, et Stella ei kujutanud uneski ette, et ta satub nii hoolivasse perre :) pereisa töötab Sigwaris ja lihast seal majas puudust ei tule. 


Juba esimesel päeval tundis Stella ennast piisavalt koduselt ja nii ma klõpsutasingi paar pilti temast. Alguses tekkis pilte vaadates nii palju emotsioone - rõõm ja kurbus käisid käsikäes. Kurb on mõelda, et keegi sai loobuda nii ilusast ja targast koerast, kes tegelikkuses on väga intelligentne. Stella oli tiine, kui ta varjupaika toodi, aga õnneks leidsid ta lapsukesed kiiresti uued kodud. 





Kahjuks ei saa mina Stellaga väga palju aega koos veeta, sest elan Tartus, kuid tema Ida-Virumaal. Praegu naudib ta oma uut kodu väga - suur maja, uhke aed, mets ja meri kohe kõrval. 

Kui kellelgi peaks tekkima kahtlus, kas üldse võtta looma varjupaigast, siis mina soovitan kahe käe ja jalgadega ning Stella kõigi käppadega. Sellist usaldust pole võimalik kirjeldada. Need, kes koera koju viivad, võivad olla kindlad, et seda koer ei unusta ja seda usaldust pole võimalik murda. Koer TEAB ja OSKAB inimest armastada. 

Selle pika postituse lõppu mainin veel seda, et suvel peaks Stella saama endale väikese õe või venna, et neil kahekesi palju lõbusam oleks :) 





Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi