mina, minu ja meie

pühapäev, 26. oktoober 2014

Head inimesed pole kuskile kadunud

Panin 8tracksist mängima suvalise playlisti ja mõtlesin, et enam kaugemale Dora annetusrahade postitust lükata ei saa. 

Miks ma üldse palusin abi? Päris mitu inimest küsis minu käest, et miks ma sugulaste käest raha ei küsinud või miks ma laenu ei tahtnud võtta või miks ma üldse vaeva nägin ja raha kerjasin. Einoh, mis teha kui sellele viimasele mõistust pole antud. Ja tegelikult oli küsimus ainult ajas. Kui esimest korda Dora kliinikusse viisime, maksime Orro loomakliinikus üle 100 € ja EMÜ kliinikus 140 € pluss ravimid. Ehk esimene sats läks meile maksma peaaegu 270 €. Selleks küsisin ema käest raha, sest oli kuu algus ja palgad polnud üle tulnud. Tõesti, mul on nii tore ema, kes töötab meeletult, et ei oleks millestki puudust, kuid eelkõige elan ma ju iseseisvat elu. Ja mul on ka toredad sugulased ja sõbrad, kes kandsid raha ja mitte väikeseid summasid. Laenu ma lihtsalt ei saanud võtta, pole nii suur ametlik sissetulek ja noh, laenud ei ole kõige paremad sõbrad. Mul oli vaja kokku saada 1500-2000 €, selline summa ei vedele niisama igaühe pangakontol. Sellepärast mul ongi väga-väga-väga hea meel, et leidub inimesi, kes tahavad ja saavad aidata.

Vabandust, et järgnev lõik nii ropp on, aga ma lihtsalt ei suuda ega oska ennast teisiti väljendada. Mul ajas s*ta keema, kui üks kodanik ütles mulle, et kui raha pole, siis pole mõtet üldse koera võtta, põhimõtteliselt tuleb valmis olla kõigest. Saan aru, et kõigeks tuleb valmis olla, aga mu väikeses peres (mina, Magnus ja Freddy) pole keegi pidanud veel nälga tundma, üleüldse pole meil veel rahaga probleeme olnud - käime ju mõlemad usinasti tööl. Ma ei saa elada heietades ja pidevas hirmus - mis juhtub, kui nii läheb jne. Lõpetaksin vist hullumajas. Kui nii elada, siis koeri saaksid vist võtta vaid need, kes oma kontojääki kunagi ei kontrolli. Kust tulevad sellised idioodid? Eestis pole nii kõrged palgadki, et iga kuu saaks välja käia 2000 € nii muuseas ja siis veel maksta kommunaale, teha remonti, osta süüa jne. Ma olen nõus oma viimaste sentide eest koerale süüa ostma, ise võiksin nälgida. Minu soovitus sulle kallis kodanik: pista ennast põlema! (vabandust)

***

Täiesti uskumatu on mõelda, et mu kontole laekus 4970 €. Peale sellist läbielamist tean, et head inimesed pole siit ilmast kuskile kadunud. Oli neid kes kandsid väiksemaid summasid ja samas oli ka neid, kes kandsid koguni 50, 60 ja 80 €. U-S-K-U-M-A-T-U eksole?! Ärge nüüd arvake, et ma pole tänulik neile, kes kandsid 1€. Ei, ma olen/olin õnnelik igast sendist. Välja kujunes hiiglaslik summa, mis aitas ja/või siiamaani aitab teisi loomi. 

Malluka blogist saab lugeda, kuhu, kellele ja miks raha läks nendele inimestele ja ma lisan omapoolsed selgitused. 

Juba alguses leppisime Mallukaga kokku, et 1700 € läheb Pesaleidjale, see oli Marianni enda soov ja mul polnud selle vastu midagi. Kassid meeldivad mulle väga ning sellise summa eest saab ju aidata väga paljusid nurrumootoreid. 

Teine suurem summa ehk 1250 € läks Aivole - tema enda koera raviks läks 250 € ja 1000 € läks teiste koerte aitamiseks. Tore on mõelda, et üks summa, kuid aitab paljusid. Arvan, et selle summa eest saavad päris paljud koerad käpad alla. 

500 € läks Imeloomade Seltsile - et ikka kõiki karvaseid ja sulelisi saaks aidata. Kui aus olla, siis ma polnud enne sellisest seltsist üldse kuulnud. Summa on ju üpriski suur, ehk saab kunagi teada, mitut siili või kajakat või tuvi sai aidata :). 

Väike, kuid sümboolne summa (150 €)  läks Abikoerte Keskuse MTÜle, et nad saaksid koeri steriliseerida. Oleks küll tahtnud rohkem anda, kuid nad olid viimased, kellele ülekande tegin ja selleks ajaks oli juba põhimõtteliselt kõik paika pandud. 

Ülejäänud summa läks nendele, kes ise kirjutasid meile (mulle või siis Mallukale). Jube raske oli kõike lugeda ja mõistadada, kes raha rohkem vajab. Loodan, et keegi mu peale pahane pole, et tema välja jätsin, aga kõiki lihtsalt ei saa aidata :(. Oleks enda konto tühjaks tahtnud annetada. 

***

Ma olen lausa uhke enda üle, et kõik usaldasid mind. Keegi ei ole tänaval juurde tulnud ja kerjuseks/vargaks/petturiks nimetanud. Keegi ei ole mu kontojääki jms tahtnud uurida. Ka teistele julgesin raha anda just samal põhjusel - kui kõik julgesid mind usaldada, siis julgen mina ka neid usaldada. Mul poleks olnud sellist aega, et hakata kõiki googeldama ja uurima. 

Eriti "meeldisid" mulle sellised inimesed, kes küsisid 500 € ja pärast ütlesid, et noh raha tahaks küll, aga ma ei taha enda nime avalikkusele öelda. Päriselt?!?!? Kui mul oli vaja säärast summat, siis ma ei mõelnud enda heaolu peale. Olin valmis minema tänavale kerjama. Ju siis ei olnud sellistel inimestel väga seda raha ka vaja. Kas nad ei mõelnud, et see tekitab umbusaldust nii minu kui Malluka suhtes. Oeh, ei tea. Rahalõhn muudab mõned pööraseks. 

***

Mul on nii hea meel, et Mallukas mind aitas. Juba see rahasumma näitab, mis mõju on ühel blogijal - üüratu. Jään Mallukale elu lõpuni tänulikuks :)! Ka mina olen muutunud. Nüüd, kui tahan poes osta midagi mittevajalikku, näiteks šokolaadi, siis tean, et need paar eurot saan paigutada mujale :)! 

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi