mina, minu ja meie

kolmapäev, 8. oktoober 2014

Dora mälestuseks!

Pöördun kõikide heade inimeste poole, kes Dorale pöialt hoidsid, see on minu lugu ja tunnen, et pean südamest kõik ära rääkima. 

Paar päeva tagasi kirjutasin Mallukale, sest minu mõistus oli otsas. Kui arvate, et seda oli lihtne teha, siis eksite. Abi paluda pole sugugi lihtne. Seda on nii raske seletada, kuid mõistavad vaid need, kes on olnud samas seisukorras. 

Kui nüüd järele mõelda, siis imestan, et seda üldse suutsin. Mul oli kohutav migreen - sõna otseses mõttes käisin läpaka ja WC vahet, sest peavalu oli niivõrd tugev, et kõik tahtis seestpoolt välja tulla. Ma küll ei tea mis välja oleks tulnud, sest polnud terve päeva söönud. Kord mõtlesin, et noh, võtaks läpaka WC-sse kaasa, ei peaks kõndima, aga siiski suutsin kirja lõpuni kirjutada. Samal ajal, kui ma oma pead vastu seina tahtsin peksta, nutsin hüsteeriliselt ja mu silmad olid juba nutmisest nii valusad ja paistes, et puhtalt ekraani vaatamisest läks süda pahaks. Kui kirja sain tehtud tõi Magnus (mu elukaaslane) mulle külma rätiku, mille panin otsaesisele ning tundsin, kuidas see valu leevendas ja ma jäin magama. 

Mõne aja möödudes äratas Magnus mind üles ja ütles, et inimesed küsivad kontonumbrit. Oeh, olin unustanud selle kirja lõppu lisada. Ja nii see trall algaski. Kümned meilid ja FB kirjad, sõnumid ja telefonikõned. Ja oii, kuidas ma lootsin, et ei hakka öökima, kui keegi helistab. Ausalt, ma ei tea kes või mis mind aitas, et ma suutsin kõikidele alguses vastata. Halastuspisarad asendusid õnnepisaratega, sest tol hetkel ma uskusin, et nüüd läheb kõik paremuse suunas. Ja ausalt, ma uskusin seda, sest kontole laekus iga sekundiga raha. 

Ma suutsin öösel poolrahuliku südamega magada. Poolrahuliku just sellepärast, et teadsin, et summa saab kokku ja ma saan oma pisikest aidata, kuid pool südamest valutas Dora enda pärast, kuidas ta küll suutis üksi kliinikus olla, ilma oma aseme ja mängudeta, ilma minu, Magnuse ja Freddyta (Freddy on meie teine koer). Oleks tahtnud kõik need kliinikus veedetud ööd ta kõrval magada, ta pisikesi käppi ja ninaotsa paitada. Oleks isegi rahustuseks unelaulu laulnud. 

---

Eile hommikul (07.10.14) sain Dora arstilt kõne, et öö möödus rahulikult ja Dora enda seisund oli öö jooksul olnud stabiilne - midagi polnud läinud paremaks, samas oli säilinud kriitiline seisund. Oli õnn öelda, et raha on koos ja Dora võib minna endoskoopia uuringule ja sealt edasi opile. Selleks käisime veel korra kliinikus, pidime andma allkirjad.

Samuti nägime siis Dorakest VIIMAST KORDA ELUSANA. Jumal tänatud, et Magnus seda palus, sest alguses arvasin, et parem on tal uuringutele minna rahulikuna. Tegin talle nina otsa musi ja ütlesin, et kõik ootavad teda koju. Isegi kallistasin, teades, et see võib talle natuke valu tekitada, kuid tundsin, et selle peale hakkas ta rahulikumalt hingama. Sellest paarist minutist, mis me koos veetsime, väsis ta ära ja pidi hakkama unega võitlema, kuid Dora võitles lõpuni ja kuni meie lahkumiseni oli ta ärkvel. Lahkudes tundsin ennast kohutavalt, et nii hüvasti jätsin. Järelikult teadsin juba sisemas, et need võivad jääda viimasteks sõnadeks ja musideks.  Siiamaani on mul meeles lahkumine ja kõik liigutused, eriti viimane, kui pidin puuri ukse kinni panema. Ma mäletan neid silmi, mis olid põhjatud ja igatsesid kodu järele. Ma nägin kui raske tal oli, kuid ma andsin endast kõike, et ta saaks koju põldude ja metsade vahele jooksma... Nüüd oled sa taevas, mis on suurem kui meie põllulapid ja metsatukad kokku. 


---


Kõik, mis edasi jätkus, oli tragöödia. 

Ma poleks elu sees uskunud, et too õnnelik päev, mida ootasin (ja ootasid ka teised), võis muutuda mu elu KÕIGE raskemaks ja hullemaks päevaks. 

Ma teadsin, et kui lugu saab n.ö avaliku pöörde, siis kaasneb sellega kindlasti nii head kui ka halba, mõtlen selle all just inimeste kommentaare jms. Minu üllatuseks sain kõigilt nii palju toetust, et esimese loo ajal ei tulnud keegi mind parastama. KUID täna, päev hiljem, sain "toreda üllatuse" osaliseks. Ma arvan, et see sundiski mind kirjutama, kuigi ma ei tunne, et peaksin ennast kellegi ees õigustama. 

Kõik on toimus nii kiiresti, raske on järele mõelda.


---
 

Ma üritan oma viimased jõuvarud kokku võtta, sest usun, et paljudele on jäänud arusaamatuks, miks me pidime sellise raske otsuse langetama. Ja ma siiamaani ei suuda uskuda, et keegi tuleb mulle päev pärast koera surma ütlema, et tegime liiga rutaka otsuse. Kas tõesti arvatakse, et selline otsus tuleb lihtsalt? Kui palju ma nutsin, kui pidin sellise lause välja ütlema? Sellised otsused ja sõnad ei tule ju kergelt ja ma siiamaani ei suuda seda korralikult välja öelda. 

Kindlasti suudaks arst seda paremini lahti seletada, aga ma annan endast parima. Ärge arvake nüüd, et olen mingi taun, et ei suutnud isegi seda meelde jätta. Aga selline udupea olengi, šokiseisundis jätta meelde nii rasket diagnoosi on praktiliselt võimatu. Isegi kui ma nüüd midagi sassi ajan, siis parandan ennast tulevikus.

Endoskoopia käigus selgus, et Dorakesel oli sünnidefekt - lühike pehme suulagi, mis tegi ta söömise, joomise ja hingamise raskemaks. Samuti selgus ka endoskoopia käigus, et parem kops oli väga palju kahjustunud - Doral oli raske põletik, alveoolid olid täis põletikku ja vedelikku. Kaks korda Dorat punkteeriti, et kopsus olevat vett eemaldada, kuid needki ei andnud tulemust. Muidugi tegid hetkeliselt hingamise ja elamise kergemaks.

Dora suulagi oleks pidanud teatud millimeetri ulatuses katma mingit "klappi vms", et see oleks reguleerinud Dora hingetoru ja söögitoru (vabandan, kui ma mingeid termineid valesti ütlen). Dora pidi reguleerima oma hingamist ja joomist. Ta pidi ettevaatlikult jooma, et vedelik kopsu ei läheks, sama kehtis ka toiduga. Meie jaoks on see tegelikult ime, et ta üldse nii vanaks (tahaks öelda nooreks) elas. Kusjuures me ei teadnud sellest defektist kuni eilseni. Meie jaoks oli normaalne, et veidike vett läks Dora suust mööda ja pärast söömist/joomist oli kausiümbrus nagu bassein. Siinkohal panen ka teistele koeraomanikele südamele, et jälgige oma koera, kui ikka pool vett läheb mööda, siis pole asi korras. Vähemalt suutis Dora oma joomist, söömist ja hingamist alguses nii reguleerida, et midagi talle kopsu ei läheks kuni päevani, mil ta endale midagi sisse aspireeris. Nii sai ta paremast kopsust õhk otsa, põhjustades sellega kopsusagara keeru. Ma ei kujuta ette, mis valu see võis talle põhjustada. Kopsusagar hakkas lagunema ja läks põletikku ja omakorda põhjustas raske kopsupõletiku. Ja edasi võite ise arvata, mis piinades ta oli. Kui raske oli tal hingata. Dora pidi hakkama saama põhimõtteliselt ühe kopsuga, ta pidi hingama kõhulihastega. 

Ma ei ole hingetu inimene ja mu mees ei ole hingetu inimene! Keegi meist ei laseks koeral piinelda! Te ei saa öelda, et tegime midagi valesti. Vastupidi, me leevendasime Dora valu. Dora operatsioon oleks niivõrd raske olnud, et keegi ei tea, kas ta oleks kunagi üldse üles ärganud. Külje peale oleks tehtud 10-15cm haav, roided eemale lükatud ja kopsusagar(ad) eemaldatud. Tromboosiohust ei tasuks rääkidagi. Paranemine oleks võtnud aega kuid. Ma ei mõista, miks ma oleks pidanud laskma tal elada valudes, iga päev süstides ja valuvaigisteid andes. Toites võib-olla sondiga, sest tont-teab mida võib riis või tatar ta suust edasi minnes teha. Teades, et tegelikult ajab üks kopsupõletik teist taga. Iga järgnev haigus oleks talle olnud piin ja surmav. Isegi (vee) joomine oleks ta lõpuks ikkagi tapnud. Keegi ei tea, kas operatsioon oleks ta elu pikendanud, aga ma ei taha mõelda, et koer elab piineldes ja üks päev teda ikkagi ei ole. Ma lasin tal väärikalt ja valutult surra! 

Mul on nii raske selle peale mõelda, veel raskem on seda kirja panna ja kõigiga jagada. Loodan, et siin leidub neid, kes meid mõistavad. SEE OTSUS EI TULNUD KERGELT! Te ei olnud haiguse ajal ta kõrval, te ei pidanud õhtuti nutma ja lootma, et ta paraneb. Ma võin tunduda kuri, aga vaadakem tõele näkku: kui sa ikka mitte si**agi ei tea, siis ära tule paukuma!

Mulle ei meeldi öelda, et pidime tegema vaesekesele süsti. Tegelikult andsime Dorale võimaluse elada valutult ja nüüd ta puhkab. Ja ta peakski puhkama, sest viimane elutee polnud tal kerge. Laseme puhata tal rahus ja austagem seda!

--- 


Edasine kiri on mõeldud puhtalt Dorale, austusest Dora vastu: 

Kallis Dora, täna (08.10.2014) oleks olnud sinu esimene sünnipäev, kuid sa ei näinud seda kunagi. Sa isegi ei saanud sekunditki tunda, ennast piisavalt vanana, et oleks kas või saanud öelda, et sa oled ühe aastane. Ma soovin sulle siiski kõige paremat sünnipäeva :), et sul oleks seal palju konte, palle ja mänge, kuid mitte piiksuga mänguasju, sest neid sa kartsid. Mul on südamest kahju, kuid ma andsin endast kõik. Mitte ainult mina, vaid ka kõik teised!

Sa tulid meie juurde kui olid 2-kuune, pisike kui lõngakera ja sul oli värkse kutsikalõhn ja väikesed piimahambad, mis ei teinud näksamisel valu :). Sa armastasid keefiri ja peale seda olid sul alati vuntsid ees. Sa said endale vanema venna, Freddy, kes sind kohe õpetama hakkas, mitte just kõige paremini, kuid vähemalt võtsid sa õppust. Sa olid paras pätt. Isegi kui sa närisid katki lugematul arvul sokke või mu ainsa Calvin Kleini ihupesu, ja arvasid, et kõige paremad mänguasjad on Magnuse tööjalanõud, või kas või too kord, kui värske tapeedi seina pealt maha tõmbasid ja iga kord koju jõudes pidi hinge kinni hoidma, et vastu vaadata katastroofile, tea, et me polnud kunagi pahased. Mäletan veel korda, kui pidid esimest korda autosse üksi jääma ja sul selle peale kõht lahti läks, nii et pidin tund aega pärast Maksimarketi juures autot pesema, või see, et sa ei suutnud tuppa sirtsutamist jätta ja me pidime suuretoa vaiba lihtsalt välja viskama. Pole hullu, kõik mis kulus sinu pahanduste peale, läks asja ette. Me ei kahetse ühtegi senti, mis pidime kulutama. Kõik need on vaid materiaalse tähendusega. 

Me võisime küll riielda, kuid need olid õpetussõnad eluks, et sa õpiksid ja enam oma vigu ei kordaks. Palun luba meile, et sa nüüd tuletad kõik minu ja Magnuse ja teiste õpetussõnad meelde ja käitud nagu väärikas aastane koeratüdruk! Sa oskad korralikult istuda, lamada ja kõige armsamini käppa anda - esinda ennast väärikalt!

Sind jäävad igatsema paljud, kuid eriti meie, sinu emme, issi ja venna.



Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi