VITAMIIN B12 RÖÖVIS MINULT IGASUGUSE ISU OLLA EMA

2019 aasta detsember oli minu jaoks üks raskemaid. Kõik sai alguse siis, kui Pohlake oli saanud täpselt ühe kuuseks. Mingi hetk panin tähele, et ta on päeval 3 h järjest üleval! Kurtsin muret perearstile ja imetamisnõustajale, kes korrutasid justkui ühest suust, et laps hakkabki rohkem päeval üleval olema ning sellega kaasnevat virinat põhjustavad gaasid. Kuna ööuni oli tollel hetkel veel korras ja öine söömine paika loksunud (täpselt kellapealt iga öö 3 x), siis olin arstidega päri. 

Siiski-siiski ei andnud mulle pikk ärkveloleku aeg rahu ja ma muretsesin p-i-d-e-v-a-l-t: kas tal on kõht tühi, kas tal on gaasid, miks ta ei maga, kas tal valutab kuskilt, kas ta ei taha tissi, kas ta võtab piisavalt kaalus juurde, miks ta tissi ei taha, miks ta lutti ei taha, miks, miks, miks. Ja oi kui palju oli neid, kes ütlesid, et esimesed kuud ongi rasked ja seejärel loksub päevarütm paika ja kõik läheb tunduvalt kergemaks! Ma reaalselt ootasin seda hetke, mil midagigi läheks kergemaks. Ma proovisin kõiki asju teha kella pealt, et tekiks päevarütm ja õhtul kindel režiim, et laps saaks aru, millal on ööunne minek. Samuti kasutasin telefonis äppi, et jälgida, kui tihti ja kui kaua laps rinnal käib ning kui pikki unesid ta teeb. Oh jumal... eks ühe kuuselt ongi seda palju nõutud!

Alustame täitsa algusest. Esimene "nutuhoog" oli tol õhtul, kui Pohlake enam kell 21 ööunne ei jäänud, vaid nutt kestis kella kaheni öösel. Tol õhtul nuttis ta järjest 5 h, väikeste pausidega, mil üritasin teda pidevat rinnale panna. Ehk kogu meie protsess seisneski parem tiss-kussutamine-vasak tiss-kussutamine-parem tiss-kussutamine-jne, vahepeal muidugi mähkuvahetus. Ma olin hüsteeria äärel, et nüüd ongi see hetk saabunud, kus mul pole enam piima ja laps röögib, RPAd polnud me juba ammu koju varunud. See oli südantlõhestav - nutsime koos ja seejärel lohutasime üksteist kordamööda. Kuna uni saabus umbes kahe ajal, siis magasime mõlemad hommikul kella üheksani. Arutasin järgmine päev seda "hoogu" perearstiga, kes kinnitas endiselt, et gaasid võivad põhjustada ka terve öö kestvat nuttu. 

Sõitsin järgmine päev maale, lootes, et ema saab mind öösiti aidata ning koos saame need gaasid kontrolli alla. Tol öösel ja ka järgneval paaril ööl oli kõik täpselt sama! Nutt, mis kestis kella kaheni.  Endiselt proovisime seda "hoogu" leevendada gaasivalu nippidega - erinevad mähised, gaasitorud, nahk-naha kontakt, proovisin kolme erinevat gaasirohtu ning erinevaid söötmisasendeid. 

Olukord oli täiesti kontrolli alt väljas. Ma tundsin ennast nii halvasti, mu peas keerlesid sünged (väga sünged) mõtted ja ma olin veendunud, et ma ei oska last kasvatada. Süüdistasin ennast kõiges, ka selles, et päikest polnud järgmisel päeval taevas! Ma ei teadnud, kas minna kirikusse või kuuvalgel metsanurgale kuradit ootama. Praegu on seda füüsiliselt valus mõelda, aga tol korral ma isegi vihkasin ennast, et ma lapse sain. Ma kahetsesin ja tundsin süütunnet, et pidime mehega 1,5 aastat mööda arste jooksma, et ma rasedaks jääksin. Iga kord, kui pidin lapsele rinda andma, hakkasin ma suurest vihast nutma. Kui mul oli võimalus koos lapsega puhata, siis ma ei suutnud uinuda, vaid raiusin oma peas süngeid mõtteid ja lihtsalt korrutasin "laps nagunii kohe ärkab, mul pole mõtet magama jääda". Kui mitu sünnitusjärgse depressiooni märki sa sellest loetelust ära tundsid? Usun, et paljud, kes seda loevad, ei saa sellest kunagi aru. Ja jumal tänatud, et nad ei saa! Jumal annab täpselt nii palju, kui inimene suudab kanda. Lapsevanemaks olemine ei tohigi nii raske olla. Tol hetkel ma mõtlesin, et ma enam k-u-n-a-g-i ühtegi last ei taha.

Kui arvate, et lugu piirdus ainult kella kaheni öösel nutmisega, siis ei! Järgnevad ööd olid justkui maapealne põrgu, kus mu laps keeldus igasugusest ööunest ja tissist. Tavaliselt kella keha ajal andis keha märku, et nüüd võiks justkui magama minna, siis järgnevatel öödel pikenes karjumine kella kolmeni, siis kella neljani ja lõpuks mu pisike ilmaime uinus alles kell 6 hommikul. Ja ma ei mõtle seda lugu välja - mu laps nuttis õhtul kella üheksast hommikul kella kuueni! Iga kord, kui ta silmad sulges, võpatas ta üle kere ja hakkas uuesti nutma. Aga see ei ole lihtsalt kõik - lisaks võpatamisele, hüsteerilisele nutule, oli üheks sümptomiks värisemine. Ma arvasin, et mu laps on katki ja mina olen ta katki teinud. Ma proovisin kõike, et teda magama saada. Ka tiss ei pakkunud lohutust. 

Ma kannatasin väga kaua ja mitte ainult mina, ma panin ju lapse kannatuse ja tervise ja elu ohtu. Kuna kõik ööd möödusid karjudes, siis paratamatult väike inimene väsis sellest ning päeval magas Pohlake just nii palju, et ta jaksaks elus püsida. Kaks ööd suutsin kella kuueni üleval olla, kuid järgmisel päeval ütlesin mehele, et NÜÜD ON KÕIK! Me sõitsime tagasi Tartusse, et minna imetamisnõustaja juurde konsultatsioonile. Mingi osa minust arvas, et lapsel on tissistreik ja äkki pole ta lihtsalt tissist huvitatud. Ma sain aru, et midagi on valesti! Nõustaja vaatas võtte üle, kontrollisime kaalu ja pikkust, samuti tegime kontrollsöötmise - kõik justkui peaks korras olema. Eelneval ööl olin ma magada saanud umbes 1,5 h ning 9 h olin ma laulnud mõmm-mõmm unelaulu ja 3 h olin ma kindlasti nutnud. Nägin välja nagu inimvare, kes on nädal aega järjes joonud (mul polnud laulmise tõttu häält). Õnneks kuulas nõustaja mu jutu ära ja soovitas perearstil lasta teha vitamiin B12 analüüsi ja  cito saatekirjad lastearstile ja neuroloogile. Pärast nõustaja visiiti helistasin KOHE perearstile, kes ei kuulanud mu juttu isegi ära "pole mul vaja asju ette kujutada ja lapsed nutavadki"... Mul oli tunne, et ma ei jää selles teekonnas ellu. Mul oli väga vähe puudu, et ma oleksin ise alla andnud ja kodust ära põgenenud. Tahtsin minna hullumajja. 

Nõustaja juurest ma koju ei sõitnudki. Kuna vitamiin B12 defitsiit oli teine asi, mida ma kahtlustasin, siis usaldasin oma sisetunnet ja läksin Synlabi. 10 € maksev analüüs andis mulle südamerahu ja kinnitust, et mu perearst pole pädev. Juba õhtul sain vastused - B12 referentsväärtus 1-11 kuusel lapsel peab olema 191-1163 pmol/l - minu Pohlakesel kõigest 80!

Järgmisel päeval (23.12) saime läbi väga heade tutvuste Lastehaiglasse õe juurde aja, et teha algust raviga. B12 süst on üks kibedamaid (!!!) ehk väga-väga valus süst. Inimesed, kes seda saanud on, on öelnud, et keegi nagu süstiks sidrunhapet lihasesse. Pohlake oli omadega nii läbi, et ta ei teinud piuksugi. Seega ravi alustasime esialgu süstist ja seejärel 2 korda päevas suukaudset tilkravi. See oli hämmastav, aga too öö möödus suurema karjumiseta! Ma olin nii õnnelik, tänulik ja tundsin kergendust. Tagantjärele sain ma alles aru, et tissi hakkas ta sellepärast tõrjuma, et tal oli kõht täis. 

B12 vitamiin on vajalik punaste vereliblede tootmiseks ja närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks! Kuna Pohlakesel oli defitsiit nii suur, siis see seletaski halba und ja uinumist (laps ei suuda magama jääda), värisemist ja võpatamist. Samuti oli arengus mahajäämust (pead ei jaksanud hoida ja kui jaksas, siis hoidis seda ainult paremale) ning me hakkasime käima füsioterapeudi, neuroloogi ja lastearsti juures.

Kogu see karjumise ja mitte-magamise periood kestis kokku 2 nädalat, mis oli piisavalt pikk aeg, et mõjutada lapse närvisüsteemi, kuid ÕNNEKS piisavalt lühike, et mitte püsivat kahju tekitada. Olen sellest palju arstidega rääkinud ja võime olla õnnelikud, et lapsel ei tekkinud ajukahjustust. Ma ei taha seda postitust väga pikale ajada, aga Pohlake on teinud juba mitu süstikuuri ja tilkasid saab igapäevaselt. Seega probleem pole kadunud, kuid me käime tihti lastearstil ja üritame võimalikult mitmekesiselt toituda! Ahjaa, perearsti vahetasime ka ära. 

Pildi tegi Familiis
Share:

11 kommentaari :

  1. Vb oli tal rahutute jalgade sündroom. Ma ise ka sellega jännis, praeguse raseduse 5ndast kuust alates ei lase magada. Algas paaritunnise unuepuudusega ja lõppes vaid 2-3 tunnise unega 24h jooksul. Enne kui abi sain oli möödunud 2 kuud. Arst algas esialgu, et asi on B12 puudulikkuses aga pärast 10 süsti olukord läks ikka halvemaks ja halvemaks. Vahepeal võtsin vedelal kujul rauapreparaati kuu aega, ent rauavarud (ferritin) ikka langes, peaaegu nullis. Siis kirjutati mille rauaseerum 10 korda kokku ja alles siis hakkas olukord paremaks minema. Soovitan lugeda selle sündroomi kohta, kuna mina tundsin sinu kirjutatust just selle haiguse ära. Muidugi ma loodan, et ma eksin ja on on midagi leebemat kui see. Jõudu jaksu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei Kristi!
      Analüüsid siiski näitasid, et tegemist oli B12 defitsiitse aneemiaga. Õnneks hetkel ravi toimib ja kordusanalüüsid on korras olnud :)! Kõike head!

      Kustuta
  2. Tean, mida tunned. Meil oli samuti tütrel b12 puudus. Paar esimest kuud öösiti nuttis samuti tunde ning magas päeval vaid 30minutilisi unesid. Ajasin kõik gaaside süüks. Hiljem magas öösiti enamvähem, aga päeval tegi vaid 30min unesid. Kõik ütlesid, et asi kindlasti pole b12 puuduses ja nii me elasime, kuniks selgus kuskil 9ndal elukuul ma lihtsalt nõudsin selle välja. Kahjuks jäi ta motoorses arengus seetõttu maha ja käima hakkas alles 1,7a. Ehk et emadena me peame usaldama oma sisetunnet ja lõpuks enese süüdistamisest üle olema. Lihtne öelda, raske teha. Aitäh selle postituse eest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ohsaa, 9 kuud vastu pidada on ikka julm! Minule jääb arusaamatuks, miks perearstid ei taha analüüse teha. Nende rahakott sellest ei sõltu ju?! Enda üle ei tohi karm olla, vaid emaks olemist me ju õpimegi jooksu pealt :)! Loodan, et teil läheb edasipidi kõik hästi!

      Kustuta
  3. Ma ei tea kuidas, aga kuidagi sattus see lugu minu fb uudistevoogu. Mu tütrel oli samuti erakordselt tugev B12 puudus! Kummalisel kombel oli just magamine see, mida ta tegi kogu aeg. Nuttu ei mäleta aga taandareng ja sellega kaasnev väsimus olid meeletu ja ehmatav! Sümptomid Hakkasid tekkima u 4-kuuselt süveneva väsimuse näol, laps enam ei naernud ega naeratanud, ühel hetkel tundus et meid ei tundnud äragi enam ja mida aeg edasi seda hullemaks läks. Arstid ei osanud suurt midagi pakkuda - käisime analüüsidel-uuringutel ja eriarstidel nii kuidas saatekirju tilkus ja kui kiiresti aegu sai. 9- kuuselt pandi meid haiglasse uuringutele ja tuligi välja ränk B12 puudus ja sellega kaasnev sügav aneemia. B12 oli vist 30 ja hemoglobiin 60... tehti ka uuringud et kust see tuli. Õnneks oli temaga kõik korras selles osas et ta luuüdi oli korras ja vereloomega samuti. Viga oli minupoolne - minul endal oli B12 samamadal kui temal aga mul polnud veel sümptomeid tekkinud! Tuli välja, et mul on autoimmuunhaigus mis tskistab mul selle vitamiini kättesaamist toidus ja kuna laps keeldus igasugusedt lisatoidust või pudelist, polnud tal ka seda vitamiini kuskilt saada.
    Pärast esimest süsti oli laps juba nagu ära vahetatud - hakkas uuesti naeratama, suhtlema, jaksas rohkem üleval olla jne ja mida enam vitamiinitase normaliseerus, seda paremaks kõik läks. Kartsin samuti tüsistusi - eks aeg näitab aga IMR oli korras ja täna tundub ta täiesti normaalne 3-aastane. Saime kah muidugi logopeedi, füsioteraapiat kaua ja käima hakkas 2-aastaselt, rääkima arusaadavalt 2,5selt aga nüüd on see unustatud :)
    Mure lapse pärast on muidugi kõige hullem ja saan väga hästi aru su katsumustest. Te saite õnneks kiiresti jälile probleemile ja loodan et ka teil läheb edaspidi kõik hästi. Kas vitamiinipuuduse põhjus tuli välja?
    Tervisi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere!
      Aitäh, et nii põhjalikult kommenteerisid! Loen Su juttu ja kananahk tuleb peale, minu mure tundub selle kõrval ikka väga väike.
      Lasin ka endale analüüsid teha ja õnneks oli minu näitaja korras. Unevõlg on siiamaani nii suur, et võtan turgutuseks B12 kapsleid juurde (tegemist on vesilahustuva vitamiiniga, mida üle tarbida ei ole võimalik).
      Viimased analüüsid on ka lapsel korras olnud ja ilmselt seeõttu lastearst põhjust otsima ei hakanud. Perearst (uus) arvas, et üheks põhjuseks võib olla raseduse ajal tarbitud foolhape. Võib-olla mu enda organismis oli foolhapet piisavalt, misõttu ei saanud b12 imenduda.

      Kustuta
  4. Sama, sama, sama! Mul on meeletult kahju, et seda tõsiselt ei võeta. Meie pere piinles 3 kuud enne kui see üks imelihtne vereproovike tegi ja süstikuuriga alustati. Tookord sai korda, aga järelkotrolliks ei nähtud vajadust. Käisin ise regulaarselt oma raha eet verd andmas ja näitu jälgimas.

    Nüüd 3,5 aastat hiljem kummitab see meid taas, aga hoopis teiste sümptomitega. Laps kaotas järsku kõnevõime- hakkas tasa ja targu nii hirmsasti kogelema, et üksi sõna ei tulnud enam puhtsalt suust välja. Ei olnud vahet kui väsinud ta oli või millises keskkonnas. Spetsialistid uurisid ja põhjendasid ja ütlesid, et see nüüd siis on midagi millega tuleb elada... Siis aga tänu ühele soovitusele sattusime jälle B12 juurde. Peale mõnda superdoosi hakkas mu laps jälle rääkima. See oli ime.

    Aga jällegi- kuna arsti sõnul nüüd probleem ära kadus, siis pole põhjust rohkem näitu jälgida. No ma ei saa aru sellest süsteemist. Miks arstid tahavad tegeleda tagajärgedega mitte põhjustega? Kui palju on neid lapsi tegelikult, kellel on B12 puudus aga arst sellest mööda vaatab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on tõesti müstika, mille järgi arstid (perearst, lastearst jne) raviplaane koostavad. Meie saime Tartus väga hea lastearsti, kes koostas korraliku raviplaani ning siiani on see hästi toiminud. Käime iga teatud aja tagant vereanalüüse andmas ja vajadusel füsio juures.
      Usun, et neid lapsi, kellel b12 puudus, on väga palju. Eelkõige just selletõttu, et B12 on seotud toitumisega ja mikroorganismide tööga soolestikus. B12 defitsiidist räägitakse tänapäeval palju, kuid see vajab veel rohkem teavitustööd perearstide seas.
      See on tõesti ime, et laps tänu B12-le uuesti rääkima hakkas! Kõike head ja loodan, et see mure enam kimbutama ei tule.

      Kustuta
  5. Meil b12 puudust polnud, aga esimesed kolm kuud olid hirmsad gaasid ja need ema mõtted on nii tuttavad. See küsimus, et miks ma üldse emaks sain ja enam kunagi ma lapsi juurde ei taha! Pluss hästi mustad mõtted ja soov kuskile põgeneda. Õnneks teraapia ja rohtudega sain terveks ja praegu ootan teist last. Aga see, kui kurnav ja laastav on magamatus ema jaoks, seda ei oska sõnadesse panna. Aju läheb täitsa katki.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Armas Annu! Palju-palju õnne, et teist pisikest ootad! Tean täpselt, mida tunned ja oled väga tubli, et abi otsisid! Ka mina olen mõelnud, et enne teise lapse saamist pean minema teraapiasse ja tegelema enesega. Need mured ja mõtted jäävad kimbutama väga pikaks ajaks. Isegi, kui mõtted on head, siis süütunne püsib.
      Kõike head ja ilusat ootusaega!

      Kustuta
  6. Meil b12 puudust polnud, aga esimesed kolm kuud olid hirmsad gaasid ja need ema mõtted on nii tuttavad. See küsimus, et miks ma üldse emaks sain ja enam kunagi ma lapsi juurde ei taha! Pluss hästi mustad mõtted ja soov kuskile põgeneda. Õnneks teraapia ja rohtudega sain terveks ja praegu ootan teist last. Aga see, kui kurnav ja laastav on magamatus ema jaoks, seda ei oska sõnadesse panna. Aju läheb täitsa katki.

    VastaKustuta

Designed by OddThemes | Distributed by Blogger Themes