MEIE IMETAMISE TEEKOND - RASKE ALGUS

Umbes aasta tagasi käisin oma esimese perekooli loengus - IMETAMINE. Meelde jäid ainult üksikud fraasid "õige võte", "nina vastu rinda", "keha kontakt" ja "mugav asend" ja "iga 2 h tagant tuleb sööta" ning muu säärane. Loengust jäi mulje, et tegemist on maailma kõige loomulikuma tegevusega, see on justkui meie, naiste, sisse kodeeritud tegevus, et väike ilmakodanik siin maailmas elus püsiks. Ja samamoodi julgustati meid, et õigeaegselt sündinud laps hakkab kohe rinda otsima. Sellest loengust jäi mul mulje, et imetamine on lihtne (easy breezy). Juba oktoobris sündis Pohlake! 

Arvan, et kõige lihtsam on alustada algusest. Hoiatan ja vabandan ette, et tekst on kohati hüplik ja raskesti jälgitav, kuid seda kõike on nii raske kirja panna.

Reede

Esimene imetamine toimus meil intensiivis, kuhu mind viidi pärast keisrit. Seal "õpetas" meid õde - pigistas nibu kokku ja surus lapsele suhu. Ega ikka ei läinud nii lihtsalt ja loomulikult, sest Pohlake polnud üldse huvitatud mingist imemisest või nibust. Eks ta veidi nosis tissi, kuid seejärel öeldi, et las laps puhkab. Terve 6 h (!) laps puhkas ja magas mu kõrval. Ma olin nii rumal, et tagantjärele tulevad pisarad silma, miks ma rohkem abi ei küsinud. Selle kuue tunni sees aitas õde mind kahel korral last rinnale saada, kuid tulutult. Hiljem peretoas aitas meid ämmaemand ning esimesed imemistõmbed olid alles 6-8 h pärast sündi. Öösel panime äratusi iga 2 h tagant ning tundus, et oleme täitsa vinged vanemad. Panime lapse rinnale, kuid see oli ka kõik, sest ma ei tulnud selle pealegi, et kuulata, kas laps neelatab või jälgida nina, suu ja keha asendit. 


Laupäev

Saabus laupäev, mina veel jalgu alla ei suutnud võtta ning kõiki toiminguid lapsega tegi abikaasa - pepu pesu, mähku vahetamine, riietamine jne. Ämmaemanda visiidil ütlesin iga kord, et ma pole kindel, kas laps saab piisavalt piima kätte ning kas võte on õige (selline lause peaks ämmakale olema justkui häirekell - kontrollida võtet ja pärast söötmist kaaluda). Saime vaid abikaasaga kiita, et teeme head tööd ja lapsel piimaring ümber suu. Möödus järgmine öö iga kahe tunni tagant söötmisega. Laupäeval käisid meid ka pere ning minu sõbranna vaatamas. Tundus, et kõik (emaks/isaks olemine, pisike beebi) on nii lahe ja olime õnnelikud, et saime kolmekesi aega nautida peretoas. 


Pühapäev

Pühapäevane päev on mul meeles nagu see oleks olnud eile. Mees viis lapse kaaluma ja mõni hetk hiljem tormas üks ämmaemandatest palatisse ja karjus "teie laps on näljas ja tal on suur kaalukadu (peaaegu 11 %)"! Ma oleks nagu haamriga pähe saanud - vabandust, aga kuidas? Ma iga kord palusin ämmakaid, et nad kontrolliksid võtet ja aitaksid. Ma ju palusin! Tollel ämmakal olid kaasas kaks süstalt RPAga ning sond. Sain vaid ülesandeks laps kohe rinnale panna ja sond samal ajal vaikselt suhu lükata. Neelasin oma uhkuse alla ja palusin sama ämmakat, et ta oleks mu kõrval ja jälgiks kõike mida teen. Tulemus - pärast 30 minutit pusimist me last rinnale ei saanud, sest laps magas (veresuhkur oli 1,3! väga kriitilisel piiril, sest 1,0 võib tähendada koomat). Siiamaani jääb mulle arusaamatuks, kuidas saab ämmaemand loobuda ja minna kergemat teed pidi - anname lapsele RPA ja pärast vaatame edasi. Palusin südamest, et kas ma võin pumpama minna, et piim hakkaks tekkima. Sain ämmakalt eitava vastuse ja helistasin kiiruga oma emale, et ta kohe haiglasse tuleks ning rinnapumba ja piimakoguja kaasa võtaks. Ma tundsin ennast nii süüdi, meeletu mom guilt, sest olin teinud kõik endast oleneva. Peas vasardas ainult üks mõte - miks ma ei oska ema olla. 

Lõunal, kui ema jõudis haiglasse, läksime koos last kaaluma ja veresuhkrut mõõtma, samuti palusin lastearsti, et ta lapse keelekida kontrolliks (mitte minu enda initsiatiivil, vaid pärast sünnitust öeldi, et lapsel on keelekida). Eelnevalt olime koos mehega keelekida maininud nii ämmaemandatele kui ka õdedele, kes meid perepalatis kontrollimas käisid. Keelekida oli ka üks põhjustest, miks Pohlake ei osanud imeda ja miks meie koostöö ei toiminud. Pärast keelekida lõikust kontrolliti veresuhkrut - taas 1,3. Sain tunda kibedaid sõnu, sest laps oli vaja panna intensiivi. Mäletan täpselt neid samme ühest palatist teise, seda lauda, kuhu ma lapse pidin asetama, ning kurja õde, kes käratas, et ei tohi sinna jääda ja pean minema palatisse ootama. Ma olin nii löödud, lihtsalt nutsin ja iga kord, kui keegi üritas minuga rääkida, hakkasin veel rohkem hüsteeriliselt nutma. Pärast rahunemist, palusin viisakalt arsti, et saaksin minna "lüpsituppa" pumpama. Kuidagi on vaja ju piim rindadesse tekitada. Lõpuks! Esimene pumpamine oli justkui kõrbest vee otsimine, sest seda piima (seda kõige paremat ternespiima) tuli kahe rinna peale kokku max 10 ml. Järgmisel korral juba 15 ml jne. Viisin kõige väärtuslikuma piima intensiivi, et õed saaksid seda vajadusel lapsele süstlast anda.

Kuna keha hakkas kiiresti piima tootma, siis oli oluline, et hakkaksin vedelikku tarbima. Tavalist vett ma juua ei suutnud, seeõttu hakkasin iga imetamise vahel jooma 2-3 tassi teed. Ilma naljata!

Järgmised 24 h oli Pohlake intensiivis - kaalumine, söötmine, kaalumine, mähku vahetus, mähku kaalumine, pumpamine ja repeat. Alguses tundus intensiiv minu jaoks maailma kõige hullem koht, kuid tegelikult arstid ja õed hoolitsevad seal pisikeste eest väga hästi. Koos Pohlakesega olid seal veel enneaegsed kaksikud, kes tundusid Pohlakese kõrval ikka poole väiksemad. 


Esmaspäev

Esmaspäeval jätkus tilkravi ning pidev kaalumine. Tagantjärele olen väga õnnelik, et palusin emal piimakoguja haiglasse tuua, sest kogutud piima andsin pärast imetamist süstlaga Pohlakesele ning kaal hakkas kiiremini tõusma! Esmaspäevaks olin ma ka maha rahunenud ning ütlesin ise arstidele, et kui vaja, siis las laps on ühe öö veel intensiivis. Ma kartsin, et ei saa jälle hakkama ning veresuhkur hakkab langema. Kuna analüüsid olid korras, kaal hakkas vaikselt, kuid stabiilselt tõusma ning mekoonium muutuma pehmemaks ja heledamaks ehk tekkis üleminek normaalse rinnapiimabeebi kakale.

Paraku oli Pohlakese sööma saamine endiselt suur vägitegu, siis meile tuli appi imeline imetamisnõustaja Jekaterina Kalamees. Saime hulgaliselt nippe, kuidas last söömise ajal üleval hoida - laps paljaks mähku peale, et tekiks nahk-naha kontakt, eelnevalt võib teha ka mähkuvahetuse ja pepupesu, lisaks eelnevale kõrvast, abaluu ja taldade alt mudimine, märja lapiga tõmbamine mööda nägu ja keha. Samuti tõi nõustaja mulle imetamispadja, mida ämmaemanda sõnul neil polnud. Minu arvates võiks imetamisnõustaja kohe või järgmisel päeval külastada noort pere, et kontrollida võtet, anda häid õpetusi ja kasvõi toetada pere sellel teekonnal. 

Mõtlesin pikalt, kas selle seiga kirja panen, aga intensiivis läks meie, arsti ja ühe õe vahel tuliseks vaidluseks - pärast söötmist viisime Pohlakese tagasi intensiivi, tuli välja, et ta oli söönud kõigest 30 ml, mis on küllaltki vähe, aga nii meie kui ka arsti arvates oli see normaalne. Nagu imetamisnõustaja ütles "Vahepeal sööme õuna, vahepeal terve prae". Õde tõstis kisa ning ütles, et sellest ei piisa ja vaja RPAd juurde anda. Arst vaatas nii lapse kaalu, veresuhkru taset, eelnevaid söötmiskoguseid kui ka uriinikogust ning leidis, et pole vaja anda. Õde raius ikka oma juttu "ta vajab RPAd", "arst, teie ju otsustate" jne. Lõpuks solvus, et lapsele ikka pole vaja anda RPAd. Kas õed ei peaks kohe kuulama arste, mitte nendele vastu rääkima?

Esmaspäeva öösel oli laps meie juures ja andsime endast kõik, et söömine ilusti läheks.

Teisipäev 

Teisipäeval saime ülesandeks käituda "nagu kodus" ehk pidime last toitma ilma kaalumata ja personali abita (muidugi me võisime abi küsida ja kutsuda!). Kaal oli kontrolli all ja samuti kõik analüüsid korras. Sisimas olin ma ikkagi VÄGA ebakindel ja kartsin nii väga Pohlakese veresuhkru langust ning otsustasime, et targem on imetamisnõustajaga uuesti võte üle kontrollida. Saime kinnitust, et teeme asja õigesti. Minu jaoks oli imetamisnõustajaga suhtlemine natuke nagu teraapia - rääkisin oma muredest ja tema oskas mulle abiks olla nii jõu kui nõuga. Ka psühholoogiline abi on värske ema jaoks oluline, sest üksi võib nende mõtetega hulluks minna ja uskuge mind, sünnitusjärgne depressioon tuleb väga märkamatult.

Kolmapäev

Saime koju, tingimusel, et lähme reedel uuesti kontrolli. Kodus imetasin Pohlakest kella järgi iga kahe tunni tagant nii päeval kui ka öösel. Vajadusel andsin süstlast RPAd juurde (seda pigem öösel). Jõin rohkelt teed (endiselt iga imetamise vahel vähemalt 2 tassi, öösel tegin tee termosesse) ja sõin korralikult. 


Selline oli meie sünnitusmaja imetamise teekond - pisarateni raske, kuid tehtav! Mul oli nii suur motivatsioon last rinnaga toita, et olin nõus läbi tule ja vee minema. Imetamisest on mul veel ja rohkemgi kirjutada - seega, hoia blogil või mu Instagramil silm peal!


Share:

4 kommentaari :

  1. Sattusin Sinu lugu lugema ja pean ütlema, et minu lugu on väga sarnane. Sama haigla, keisrilõige, samad inimesed ning suhtumine. Ma tundsin ära kõik kohad ja inimesed, kellest sa jutustasid. Isegi enam- vähem samal ajal olime haiglas, nagu ma aru saan (mina sünnitasin septembri lõpus 2019. aastal). Ainult intensiivist me pääsesime. Siiani, kui sellele tagasi mõtlen, mu sisemus karjub! Ometi on see mul juba teine laps ning kõik oleks pidanud justkui selge olema...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii kurb on lugeda, et ka Sul oli selline kogemus. Paraku ka haiglas olles kuulsime just intensiivis (sünnitus ja intensiiv on erinevad osakonnad), et kuskil on "viga". Sain aru, et selle all mõeldakse ämmaemandate kergekäelisust, st. peresid ei käida kontrollimas ja loodetakse, et värsked vanemad küsivad ise abi. Nagu näha, siis tihti ei osata abi küsida ka siis, kui saadakse teist või kolmandat korda emaks. See on loomulik, sest seljataga on raske sünnitus ja emotsioonid on laes tänu uuele ilmakodanikule.
      Ütlesid väga hästi, et tagasi mõeldes, su sisemus karjub! Just sellepärast ma otsustasingi oma loo kirja panna 🙂!

      Kustuta
  2. Tere. Lugesin Sinu lugu. Ära tundmine oli nii suur, pakuks 99%, et ma ei saanud jätta kirjutamata ��. Sa nagu oleks minust endast, minu lapsest ja sellele järgnevast kirjutanud. Mõtlen tihti, miks see pidi nii minema, süüdistan ennast tänaseni, miks ma ei märganud rohkem, miks ma ei rääkinud rohkem oma kahtlustest lapse nälga jäämise suhtes. Laps sündis just meie valikul riigi top 3 haiglas, et saaksin parimat abi ja samuti laps. Kui n.ö 3-s koju minemise päev oli, ja laps intensiivi läks... ja sellele järgnev, ma lihtsalt ei suuda praegu kuivade silmadega seda kirjutada, kummitab mind igavesti ja on nagu eilne päev.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loen Sinu kommentaari ja külmavärinad tulevad peale 😔! Mul on lihtsalt nii kahju - me elame 21. sajandis, haiglad on tipp-tasemel ja rinnapumbad ei meenuta enam seina ääres olevaid lüpsimasinaid, vaid mahuvad põhimõtteliselt taskusse. Oeh...
      Ma tõesti soovitan selle teemaga iseendaga tegeleda, kas või enda jaoks üles kirjutada!
      Ma südamest loodan, et Sul hakkaks kergem, sest tegelikult on imetamine nii tänuväärt tegevus ❤️

      Kustuta

Designed by OddThemes | Distributed by Blogger Themes