mina, minu ja meie

pühapäev, 23. juuli 2017

ARVUSTUS // KUBIJA HOTELL-LOODUSSPA

Miks on Kubija hotell-loodusspaa hea koht puhkamiseks?
 Eemal linnakärast
 Puhas õhk mändide vahel
 Ilus loodus
 Mõnus väike spa
 Pole kaugel Tartust
 Ilusad toad
 Lemmikloomad lubatud

Need on esmased plussid, mis võiksid Kubijale meelitada. Mitte, et  Kubija oleks lemmik koht, aga millegipärast leidsin sinna tee juba kolmandat korda.
Võrust, mitte väga kaugel on üks pisike spa, mis meelitab linnakärast eemale. Koht vääriks minipuhkuse edetabelites esikohta, sest pikemalt olles hakkaks seal igav. Üheks-kaheks ööks väga mõnus. Spa on täpselt sellise suurusega, mida jaksab ka peale reedest tööpäeva üle elada – basseinid, saunad, mullivannid – üks parem, kui teine. Täpselt selleks hetkeks, kui kõik on läbi käidud, raugeb ka jõud. Mõnus ja väike!
Samuti tasub mainimist sealne interjöör – fuajee ja restoran on veidi iganenud, kuid toad on täitsa teine tera! Stiilsed, sobivad loodusega kokku ning tekitavad mõnusa ja rahuliku olemise. Kui veidi nuriseda, siis miinuspunkte annab vannituba, sest silma riivas rohkem kui paar asja! Seintes praod (plaadid katki), wc potti poldud pestud juba pikemalt (esines roostet ja hallitust) ja ainul ülemine dužž, mille kõrgust pole võimalik reguleerida. See-eest annab tugevalt pluss-punkte voodi ja pehmed voodilinad (te ju teate neid valgeid voodilinu, mis on lausa siidise välimusega).


Iga kord võtab mind sealne loodus ahhetama – männid, järv, oravad, mõnus rada metsavahel jne jne. Eelviimasel korral võtsime kaasa ka koera. Mul jäi ausalt selline mulje, et koeral pole varem sellist positiivset elamust olnud – keset hommikusööki silkas orav ühelt männipuult teisele ja koeral jäigi hommikusöök pooleli, sest loodus kutsus mängima. Edasi jätkus meie „hommikusöök“ metsarajal jälgi ajades. Siiski olid kõige meeldejäädavamad pikad koridorid, sest koer sai joosta ühest otsast teise, vahepeal puhata ja siis otsast peale. Ja jällegi hotell, mis vääriks mainimist, kui soovida puhata koos lemmikuga. Sellel kohal ei paigutaks ma hotelli kuskile esi-ega viimastele kohtadele, sest arenemisruumi on. Paljud hotellid annavad koertele kinkekotikesi – paar maiust, käppade puhastamiseks lapike, toas on kausid jne. Samuti on menüüs koerale paar valikut.

Viimasena võiks rääkida toidust, mida pakutakse „restoranis“. Ma ei taha olla vinguja, aga kohutavalt närvi ajab üksluine menüü. Milleks pakkuda loodus-spas Caesari salatit, mango-kana ja krevetisalatit ananassidega? Kas tõesti jääb kokal loovusest puudu, et pakkuda midagi maalähedast ja kohalikku, eestimaist? Miks pakutakse seda, mida leiab absoluutselt igast teisest söögikohast ja samal ajal tõsta hinnad mõttetult kõrgele? Ma oleks eeldanud midagi kodulähedast ja tervislikku – ubadest, hernestest, kaalikatest ja absoluutselt kõigest, mis leidub põllu peal, saab teha midagi erilist! Inimestele tuleb pakkuda emotsioone, mitte Caesari salatit, mis isegi pole õige retsepti järgi tehtud ja näeb väga labane/odav välja. Mida rohkem on menüüs tervislikku, mitmekülgset ja kohalikku toodangut, seda odavam tuleb toidu omahind ning seda soliidsema koha endast loodus-spa endast jätab.  

Kui võtta arvesse ilus loodus, mõnus tuba ja hea spa, siis soovitan seda kohta kõigile!

kolmapäev, 19. juuli 2017

ARK EKSAMID TARTUS

Kindlasti paljudele minevikus peavalu tekitanud ja ka tulevikus peavalu tekitav teema. Viimast, selleteemalist infot, leidsin foorumitest aastast 2014. Kuna aeg on edasi läinud ja seadused muutuvad pidevalt, siis oleks tore (vähemalt minu arust), kui selle kohta leidub rohkem infot. Vähemalt mina oleks tahtnud teiste kogemusi rohkem lugeda. 

ARK teooriaeksam
Minul jäi autokooli ja ARKi vahele natuke pikk (võiks öelda, et liigagi pikk) aeg. Lugesin liiklusteooria raamatut, seejärel tegin selgeks märgid ja kirjutasin läbi mõned tähtsamad mõisted. Teste lahendasin läbi vähemalt 2-3 korda. Eksamile eelneval päeval lahendasin kõik testid läbi ja raskematele tõmbasin punased ringid ümber. Eksamihommikul kordasin küsimused läbi ning tunne oli "hea". Kohapeale minnes oli meeletu närv, sest ma ei teadnud kuhu minna või mida teha. Kuskilt nurga tagant ilmus mehike, kes kutsus eksamiklassi. Klassi sisenedes tuli kõik asjad ära panna ning oodata kuni eksaminaator arvuti numbri annab, milles testi lahendada. Lahendasin läbi ka proovitesti, et saada aru süsteemist. Kuna need küsimused olid lihtsad, siis kadus ka närvipinge. Eksami testi lahendasin ära 6-minutiga ja olin büroost läinud kiiremini, kui sinna tulin :). 

ARK sõidueksam
Üritasin minna eksamile rahuliku ja meelestatuna, et pean saama tehtud. Ma isegi ei tahtnud läbi mõelda stsenaariumeid, kui midagi peaks juhtuma. ARKi soovitatakse minna 5-10 min varem, kuid ma olin veidi tublim ja olin 15 minutit varem kohal. Eksamineerija tuli ka 10 varem kohale, mistõttu alustasime varem. Mida rohkem istuda ja närveldada, seda suuremaks läheb hirm. Eksam algas auto kontrollimisega - auto tööle (kontrollisin 2 korda üle, et käiku poleks sees), seejärel panin sisse esi-ja ohutuled. Kui kõik tundus minu jaoks korras, vajutas eksamineerija piduripedaali ja veendusin auto taga, et pidurituli tõesti töötab. Seejärel, istusime autosse, reguleerisin istme, rooli kauguse jms paika. NB! samal ajal, kui mina kontrollisin pidurituld, pani eksamineerija sisse udutuled ja kaugtuled. Jällegi koht, kus oli võimalik tähelepanud kontrollida. Seejärel algas autoga tutvumise aeg - proovisin siduri, piduri ja gaasi tunnetust, samuti tegin kohe tõusu. Selle ajaga rahunesin maha ja vasak jalg lõpetas tõmblemise (minul õnne kombel oli seda vähe). ARKi juurest pöörasime paremale Turu tänavale ja sõitsime Lõunakeskuse suunas. Peale Lõunakeskust andis eksamineerija korralduse, et sõidaksin Võru suunas. Külitsest tegin vasakpöörde Ülenurme poole ja sealt suundusime lennujaama, kus oli esimene ülesanne - parkimine. Parkida võis vabalt valitud kohale (parkimiskohad on seal täpselt nagu ARKis) ja kui käsipiduri peale tõmbasin avasime uksed, et kontrollida auto kaugust joontest. Esimene ülesanne sooritatud suundusime tagasi Tartu poole. Ülejäänud eksam kulges Variku linnaosas, 30- ja parema käe reegli mõjupiirkonnas. Kuna igal pool olid 30 ja 50 alad, siis enamus aega läkski aeglasele ja sõidule. Teine ülesanne oli tagurdamine ristmikul üle parema õla ning kolmas kolme käiguga tagasipööre. Peale viimast ülesannet suundusime Ringtee tänava kaudu tagasi ARKi. Tagasiteel oli üks vennike nii väsinud, et viskas ARKi ette magama - saime eksamineerijaga veidi isegi naljatada. Linna ma ei jõudnudki, eksami ajal ühtegi tõusu polnud ning terve eksami vältel läks üle tee üks inimene. Ma olin nii hämmingus, et ei pannud tähelegi, kui eksam läbi oli.
Ma olen siiamaani arvamusel, et mida enesekindlamalt sõita, seda vähem hakatakse piinama ja igat ülesannet on võimalik 2 korda teha. Ka mul oli olukordi, kus kahtlesin, kuid tegutsesin alati esimese mõtte järgi (esimene mõte on alati õige). Kuna ma ühtegi korda autot välja ei suretanud, siis see andis (vist) pluss-punkte. Kes väga-väga kardab käike vahetada, siis väike boonus on armatuurlaual (väikesed nooled näitavad, kus suunas tuleb käiku vahetada). 

Eksamineerija
Muhe ja rõõmus noormees, kes küll sõnakestki ei rääkinud (vaikus tekitas veidi kõheda oleku, sest mõtlesin ainult sellest, kas teen kõike õigesti). Uskuge mind, teil veab täiega, kui saate Jüri Paris'ega sõita. Ta andis aegsasti ette juhiseid ja isegi juhtis tähelepanu märkidele, milliseid tuleb jälgida. 


Kuidas teie olete load tehtud saanud? Kas esimesel või mitmendal korral? 

neljapäev, 13. juuli 2017

10 KINKI KODUARMASTAJALE

Noorena ootasin sünnipäeva nagu väike laps ootab jõuluvana, ainult selle vahega, et sünnipäeva hakkasin ootama natuke liiga vara (umbes nädal aega varem). Mis seal salata, olenemata vanusest, ma ikka ootan seda ja mitte vähe. Ma isegi ei mäleta, mis vanuseni oli mul nii suur ärevus, et ei saanud öösel praktiliselt üldse magada... 

Olen ennast alati pidanud heaks kingituse tegijaks - ei meeldi osta mõttetuid ja tarbetuid kingitusi, mida tulevikus vaja ei lähe. Seevastu on mulle kingitud selliseid asju, et piinlik nendest isegi kirjutada. Millegipärast on mul alati enne sünnipäeva veidi kõhe, just selle ees, et kas inimesed teavad, mis mulle meeldib. Kohati tekib tunne, et kingitakse täiesti esimene ettejuhtuv asjake. 

Nüüd vist ongi õige aeg rääkida kingitustest, mis ei kvalifitseeru kingituste alla. Üks kõige mõttetumaid kingitusi naisele on alkohol. Sain 18. sünnipäevaks LIITRI odavat konjakit. Ja mida ma peaksin sellega peale hakkama?! See on siiamaani avamata kujul kapi põhjas alles ja arvatavasti ei ava seda keegi lähima paarikümne aasta jooksul. Tean inimesi, kellele tõesti meeldib hea ja kvaliteetne vein/õlu/siider (nt käsitöö), kuid ma siiski pole alkoholi kinkimise poolt. See käib pigem küllamineku ja külakosti alla, aga kui tead inimese lemmikuid, siis why not. Samuti on mulle kingitud laste söögitarbeid (barbie'de ja hello kitty'ga) - see võib tunduda hirmnaljakas, eriti, kui oled 15-aastane. Reaalsuses jäävad need kapi nurka, keegi ei kasuta neid ning umbes kahe aasta pärast leiavad need tee taaskasutusse või äärmisel juhul prügikasti. Muidugi on mulle kingitud palju tobedamaid asju, millest ma avalikult kirjutada ei tihka. Lausa hämmastav, milleni üks inimmõistus küündida võib... 

Mida kinkida inimesele, kes ääääääretult armastab kodusisustust ja oma kodu? Tegelikult ei peagi kinkima asju või kodusisustusega seotud kingitusi. Kõige olulisem on emotsioon või see, kuidas kingitus üle antakse. Piisabki näiteks ühest soojast kallistusest või lillekesest, millega kaasneb väga eriline lugu ning kõik kokku tähendab palju rohkem, kui üks materiaalne asi. Tean, et maailm on asjadest üle kuhjunud, kuid siiski ihaldatakse endale midagi, mis ennast ja teisi rõõmustama paneb. Kuna postituse mõte kaldub materiaalste kinkite poole, siis siin on väike list asjadest, mis võivad kõikidele, ent koduarmastajale eriti rõõmu pakkuda: 




1. MENU soola-ja pipraveski (Kaubamajast)
2. Arne Jacobsen'i kausid/kruusid/talbriku (Finnish Design Shop)
3. Nicolas Vahé gurmee tooted (Home Studio)
4. Iittala keraamika ja nõud (Kaubamaja, Prisma ja hästi muud varustatud poed)


5. MENU küünlajalg (Kaubamaja)
6. Villased pleedid (Igal pool)
7. Kähler vaasid (Kaubamaja)
8. Looduslik või kunst lambanahk (Kaubamaja, looduspoed, Hemtex, "teate küll need väikesed poekesed igas suuremas ostukeskuses")


9. Bold Tuesday maailmakaardid (Apollo raamatupood)


10. Raamat(ud) - "Väike hygge-raamat. Kuidas taanlaste kombel hästi elada" ning Anna Lutteri vinged käsitöö raamatud "Ideid maailma päästmiseks" ning "Loo ise. 25 ideed tuppa ja õue" (Apollo raamatupood, Rahva Raamat, Selver)

Minu arust üks igati vinge ja asjalik list. Alati ei pea kinkima ilutooteid, raha või ehteid, sest kodusisustus ja raamatud on praktiliselt eluaegsed (muidugi, kui neid hästi hoida) :). Võin julgelt garanteerida, et eelnimetatud kingid paneksid su sõbrad ja sugulased ahhetama :).
Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi