mina, minu ja meie

kolmapäev, 23. september 2015

Kokkamine // kaneelirul

Täna oli ametlik sügise algus, mis tähendab seda, et ka talv ei ole tegelikult kaugel, mis omakorda tähendab seda, et veelgi külmemad ilmad on tulekul. Vaatamata sellele, et sügisel on ilus vaadata värvilisi puid ja loodust, mõjub sombune ilm nii kehale kui vaimule kurnavalt. Vähemalt mina tundsin ennast täna nii väsinuna peale kooli, et otsustasin ühe lõunauinaku kasuks ning ärgates oli suur-suur isu kaneelirulli järele. Kes aga kardab kaloreid, siis see retsept pole talle, ma lihtsalt ei viitsinud otsida või ise välja mõelda retsepti, mis oleks tervislik. 


Taignaretsepti leidsin siit, kuid tegin mõningaid muudatusi. 

KOOSTISOSAD:
50 g kuivpärmi
2 dl piima
3 dl vett
1,5 dl suhkrut
1,5 tl soola
1,5 jahvatatud kardemoni
0,5 dl õli
14-16 dl nisujahu (tegelikult ma ei mõõtnud, tegin käejärgi)
PS: sellest kogusest saab umbes 3 väikest rulli!

TÄIDIS:
3-4 spl sulatatud võid
kaneeli
suhkrut
(rosinaid)

MÄÄRIMISEKS:
1 lahtiklopitud toasoe muna

KAUNISTUSEKS PEALE: 
~75 g Kalevi küpsetusšokolaadi

Sega omavahel piim ja soe vesi, lisa suhkur ja sool. Lisa jahu, kuhu on pärm segatud ning hakka sõtkuma. Jahu tuleks lisada väikeste osade kaupa ning vahepeal on hea lisada õli. Sõtku nii kaua kuni tainas hakkab käte küljest lahti tulema. Kui tainas on mõnusalt pehme, kuid siiski tuleb piisavalt sõrmedelt lahti, võid jätta taigna kerkima (~60 min). 

Selle 60 minuti jooksul, saad tegeleda muude toimetustega - koristada ja asjad oma koha peale tagasi panna, kuivanud pesu ära voltida, koera kiusata, veidi nõusid pesta jne...

Kui tainas on kerkinud kahekordseks, saad aru, et see on valmis :). Jaga tainas pooleks, soovi korral kolmeks, ühe osaga asu tegutsema ning teised jätta kaussi kerkima. Vahepeal võid või ära sulatada ning ahju 210-220 kraadi juurde sooja panna. Rulli tainas lahti, määri võiga, lisa suhkur ja kaneel. Rulli mõnus rull ja lükka ahju küpsema :). Kui koorik on kuldne, on see valmis!

Mina tegin ülejäänud taignast õuna-pirni kooki, mis ei jäänud kahjuks piisavalt ilus, et üles pildistada.


Kui ma muidu piima niisama ei joo, siis kaneelirulli ja õunapirukaga sobis see nii hästi :). 


Tänaseks kõik, vahvat sügist!


pühapäev, 6. september 2015

Soovid, soovid, soovid

Võiks teha nimekirja asjadest ja soovidest, millest ma kogu aeg mõtlen. Aga milleks?! Saan ju aru, et iga asi tuleb omal ajal ja olen aru saanud, et mida rohkem ma sellest mõtlen, seda aeglasemalt ma eesmärgini jõuan. Vaatamata tohutule ajakulule ja töötundidele, me siiski täidame kooselu unistusi ja soove. Poleks elus osanud arvata, et minu mehemüraka südames väike romantikasagar peidus on. Nimelt, paar nädalat tagasi käisime poes, kus viitasin Magnusele, et miks tema mulle lilli niisama ei too, alati ei pea ju põhjuseks olema mingi sündmus. Eks ta ikka on toonud, aga mind üllatas pigem ta vastus. Kallis härrake vastas, et tema on mulle korteri kinkinud ja teab, kui väga mulle meeldib meie väikest urgu sisustada, pigem toob ta lillede asemel koju parketi või voodrilauad. Ja teate mis, ma ei osanudki seekord mingit vinguvat lauset vastu öelda, sest see on ju TÕSI!
Naljakas on mõelda kokkulepetele, paar aastat tagasi soetasime endale esimese auto, milleks oli Honda HRV ning selle autoga ma õppisin esimest korda elus sõitma. Muideks, ma ei suretanud esimest korda elus autot välja (suht uhke tunne oli). Kui tulla tagasi kokkulepete juurde, siis autot oli tollal vaja ainult sellepärast, et meil oli koer ja teine koer oli ju ka tulekul (kõlab täpselt nagu oleks perre laps sündinud). Leppisime siis kokku, et autot kasutab suuremateks väljasõitudeks ja vahel ka siis kui kiire. Tulemus oli see, et autot hakkasime kasutama iga päev ja seda siiamaani. Vot sulle raha kokkuhoidmisest. 

Kuna meie pere laienes (ei, meil pole lapsi veel) ja Honda jäi kahele koerale väikeseks, siis olime sunnitud vaatama uut. Meie järgmine ustav ratsu oli Hyundai Santa Fe. Oli ta jee ustav, ma pole elu sees pidanud nii palju vihastama ühe plekikolaka pärast, kui mitu korda see meid tee peale jättis, kui f*king palju raha see nõudis, ma parem siin ei räägi. Igaljuhul, see auto oli oma aja ära elanud.

Oli aeg uue järele haarata. Teadsin, et enam kasutatud autot ei osta, sest astuda kaks korda ühte ämbrisse oleks ikka ääretult kurb. Magnust tuli ikka korralikult utsitada, sest tema jaoks tähendas see liisingut. Trummipõrin... meie kolmas auto pärineb Topautost. Kiidan müüjat, et ta nii kaua oli nõus broneeringut peal hoidma, sest vana auto müügiga läks arvatust kauemini. Ka kolmas auto on Hyndai, aga tunduvalt väiksem, ehk i30. Asi pole isegi väiksuses, pigem mahutavuses, sest pagasiruumi mahub koerapuur ära ja paar kotti lisaks ka. Auto juures meeldib mulle kõige rohkem see, et see on automaatkäigukastiga ja kütusekulu on väike (win and win). Kuna mul autojuhulube veel pole, siis proovida olen ikka saanud ja ossamumeie kui mitu korda on automaat manuaalist parem - lihtsalt keera rooli! 



Seega, võin väita, et soovid tõesti täituvad, vaja on aega ja kannatust (ja raha)! Korteri pärast ma ka ei muretse, küll see ka kunagi valmis saab, paraku vist siis, kui juba uut elamist vaja vaadata (loe: suuremat, äkki maja?). 

Copyright © 2014 mina, minu ja meie

Distributed By Blogger Templates | Designed By Darmowe dodatki na blogi